Kiriku ajaloost

Kirik, mis pärit juba linna algusaegadest

13. sajandi algul oli skandinaavlaste kaubahoovis Püha Olavi kabel tõenäoliselt juba olemas.

Kõige varasem säilinud kirjalik ülestähendus pühakoja kohta on aastast 1267 – see on Taani kuninga ema Margrete kinkekiri, mis annab Püha Mihkli naistsistertslaste kloostrile patronaadiõiguse Oleviste kiriku ja selle kihelkonna üle.

1330. aastal oli Oleviste ilmselt ühelöövilise kooriruumiga kodakirik ning juba noil kaugeil aegadel kuulus tolle kiriku juurde üpris suur ja võimas läänetorn.

Tallinna vaade mere poolt 1615, A. Goeteerise gravüür. TLM 5121 G 616, Eesti Ajaloomuuseum

Norra kuningas Olav II Haraldsson on Tallinna Oleviste kiriku nimepühak

Olav Haraldsson. Keskaegne puuskulptuur Överselö kirikust Rootsis. Vikipeedia

Oleviste kirik on omale nime saanud Norra kuningas Olav Haraldssoni (995-1030) järgi.

Noor Olav võttis osa viikingiretkedest Lääne-Euroopas, laskis ennast ristida ning 1015. aastal Norrasse naastes vabastas selle Taani ja Rootsi võimu alt. Kuningana keskendus ta Norra ühendamisele ja ristiusu levitamisele. Kuna Olav kohtles rangelt seaduserikkujaid ja ristimisest keeldujaid, aeti ta aastal 1028 Taani kuninga Knud Suure poolt maalt välja ning ta põgenes oma sugulase suurvürst Jaroslavi juurde Ojamaale.

Katsel riiki tagasi vallutada langes kuningas Olav lahingus taprilöögist. Tema haud Drontheimi Toomkirikus muutus keskajal palverännakute sihtpunktiks; Norra kaitsepühakuna peetakse teda au sees tänapäevani.

Olavi nime kannavad Eestis veel Nõva ja Vormsi kirik ning kunagine Pakri kirik (kabel). 

 

15. sajand – Tallinna kuldaeg

Rikas hansalinn ehitas kivimaju, linnamüüri ja raekoda. Põhjalikult ehitati ümber Niguliste ja Oleviste kirikud. Tähtvõlvidega altariruum valmis 1425. aastal.

1436–1450 ehitati ümber pikihoone. Endise kodakiriku asemele kerkis kolmelööviline basiilika. Kesklööv laiendati, tohutu hiigelaken lääneseinas valgustas peadpööritavalt kõrget tähtvõlvidega kesklöövi.

Torni kiviosa ehitati 57 meetri kõrguseks. 1500. aastaks valmis ka tornikiiver, mis ei tarvitsenud praegusest 123,7 meetrist oluliselt kõrgem olla.

Arvamus, et kirik oli varem oluliselt kõrgem, põhineb 1778. aastal tornist leitud kirjal, mille järgi olevat torni kõrgus enne 1625. aasta põlengut olnud 84 sülda. Kuid pole selge, milliseid süldasid mõeldi.

Oleviste torn oli üle Läänemere tuntud meresõidutähis

Mustpeade vennaskonna epitaaf. Vikipeedia.

Hansalinnade kirikud olid kõrgete tornidega – tornid olid alati ka meremärgid. Oleviste torn oli üks kuulsamaid.

Tinatatud raudplekist tornikiivri jaoks hangiti tina veel 16. sajandi alguseski. 1508. aastal pidasid rootslased kinni kõik Taani väinu läbivad laevad ja konfiskeerisid lasti.

Kinni peeti ka laev Oleviste torni tinaga. Sellest tõusis suur skandaal ja see laev lasti ainsana puutumatult läbi. 1519. aastal tõsteti kellad torni. Valvsusele kutsuv kukk oli seal juba varem.

Kirikuehitajad

15. sajandil tegutses Tallinnas üle saja kiviraidur-müürsepa –kõik Tallinna kodanikud, enamuses eesti mehed.

Oleviste ehitustöid juhtis kuni 1446. aastani mittesakslasest kiviraidur Andreas Kulpesu. Ehituse põhimõtteline lahendus peaks pärinema temalt.

Meister Andreas oli linnas kolme kinnisvara omanik, talle kuulus ka paemurdjatega karjäär, kust linn detaile ja ehituspaasi ostis. Ehitusmeister suri 1446. aasta sügisel ning maeti tõenäoliselt Oleviste kirikusse, kuhu tema lesk hiljem hauaplaadi viis. Tema tööd jätkas teine eesti mees Hans Kotke.

Maarja kabel

1513. aastal hakati koori lõunaküljele ehitama Maarja kabelit. Töödejuhatajad kutsuti seekord Westfaalist.

Vormipeen hilisgooti ehitis sai meister Gert Koningki juhtimisel valmis aastal 1523. Kuid oli luterliku reformatsiooni aeg ja pühakute kujud kabeli seintel olevate baldahhiinide alla enam ei jõudnud.

Kabeli idaseina äärde ehitati kiriku eestseisja Hans Pawelsi kenotaaf – gooti tiibaltari kujuline hauamälestis, kus kujutatakse Kristuse kannatuslugu.

Hans Pawelsi kenotaaf

Väga silmapaistev hilisgooti kunstiteos kivis sündis aastatel 1513–1516 Tallinnas.
See on Tallinna kaupmehe ja Oleviste kiriku eestseisja Hans Pawelsi kenotaaf Oleviste kiriku Maarja kabeli välisseinal.
Sajandeid on ta siin seisnud kui suur tiibaltar, millele on raiutud Kristuse kannatuslood. See paikneb peaaegu tänaval - möödakäijate pilkude all. Sama asja tehti ka mujal Euroopas.

Kenotaafi keskmine nišš on praegu tühi. Siin oli tõenäoliselt krutsifiks. Kesknišist kahele poole jäävatel tiibadel on kokku kaheksa stseeni Kristuse kannatusloost, Ülemises reas on kujutatud järgmisi sündmusi: 1) Kristus Kaivase ees; 2) Kristuse kroonimine okaskrooniga; 3) Kristus Pilatuse ees; 4) Kristus risti kandmas. Alumine rida: 1)Kristus sõidab Jeruusalemma; 2) Püha õhtusöömaaeg; 3) Kristus Õlimäel; 4) Kristuse vangistamine.

Alumise niši põhjas lamab luukere, millel konn rinnal ja madu pea ümber roomamas – see osutab inimsüdame kahepaiksusele ja rikutud mõtlemisele. Kuid Jumala jaoks ei ole olukord lootusetu – ülal on näha Kristuse kannatuslugu – Tema on juba kõik kandnud ja viib inimese surmast läbi.

Niši tagaseinal on viis rida teksti:

Dat ick vorgaf is mi gebl (even) Wes ick behelt heft my bo(geven)
(H)irvme sal sik nemant to h(och er) heven Also roek vorgheyt des myn
seen leuen hans pawls degechtnisze 1513

Mis olen ära an’d on mulle jäänd
mis olen omanud on mulle kadunud
Seepärast ei või keegi liialt kõrgeks
tõusta nagu suitsuvine möödub inimese elu
Hans Pawlsi mälestuseks 1513

Tükike vana kiriku hiilgust – altarikate 16. sajandi keskpaigast

Tallinna Linnamuuseumi kogusse kuuluv tõeline rariteet, 103×281 cm suurune ehiskate on kootud siidi ja villase lõngaga linasele lõimele ning kaunistatud rohkete hõbe- ja kuldniitidega.

Altarikatte tellis kirikule Mustpeade vennaskonna liige ja Tallinna raehärra Lutke van Oyten. Ta lasi selle äärisesse kududa oma majamärgi “LVO” ja kaks väikest Tallinna vappi. Altarikate valmistati Brüsselis aastatel 1550–1560. See on Tallinna raevaipade kõrval unikaalne Madalmaade renessansiperioodi tekstiilikunsti näidis. Vaibal on kujutatud Jeesuse sündi, ristilöömist ja ülestõusmist.

Välgud ja põlengud

Kirik on korduvalt välgulöögist süttinud ja kahes hiigeltulekahjus maha põlenud.

1625. aasta põlengus hävis kogu sisustus ja torn. Kuid juba 1628. aastal suudeti kirik uuesti avada. Tornikiiver taastati hiljem, 1651. aastaks.

Ööl vastu 16. juunit 1820 lõi välk Oleviste väiksesse nurgatorni. Tuli liikus edasi ja nelja tunni pärast olid vana väärika Reveli aust ja uhkusest järel suitsevad varemed.

J. Hau, Oleviste põlemine 1820, AM_6773 G 4087, Eesti Ajaloomuuseum SA

Kas lammutada või taastada. Ja kui taastada - siis kuidas?

Oleviste taastamine, mis kestis 20 aastat, kujunes üheks mahukaimaks ehitustööks 19. sajandi esimese poole Tallinnas.

Kui 1820. aasta jaanideks oli „linna au ja ilu”– taas maha põlenud, polnud algul suuremat lootustki, et see oma esialgsel kujul kord taastatud saab. Et küll esialgsed taastamisjoonised valmisid juba sama aasta jõuludeks, ei söandanud ei ehitusmeister ega arhitekt kavandada kirikule enam mingit võimsamat tornikiivrit, liiatigi näha ette selle katteks kallist vask- või tinaplekki.

Ilmselt oleks Oleviste jäänudki toona taastamata, kui just neil aegadel, 1820. aastail, poleks Tallinn hakanud kujunema Peterburi eliidi jaoks üheks kõige ligitõmbavamaks suviseks väljasõidukohaks.
Ka imperaator Aleksander I külastas Tallinna 1825 aasta juunis ning selle töövisiidi käigus ühtlasi Issanda Muutmise Peakirikut ning varemetes seisnud Olevistet.

Mõlema pühakoja  kohta sündis otsus toetada neid riigikassast üsna suurte summadega. Kuid lõplik rahastus otsustati alles järgmise keisri, Nikolai I poolt 1827. aastal - 499 624 rubla ja 25 kopika suuruses summas.

Üks tingimusi, mida keiser ette pani, oli see, et kiriku torn tuleb taastada sama kõrgena kui eelmine, üksnes kukk selle tipul tuleks asendada ristiga.
(Ants Hein, Tuna 2014, 4)

Carl von Ungern-Stermberg, Oleviste kirik varemetes, AM_7559 G 1323, Eesti Ajaloomuuseum SA

Carl von Ungern-Stermberg, Oleviste kirik varemetes, AM_3779 G 7146, Eesti Ajaloomuuseum SA

Kiriku interjööri taastamine

Baltisaksa kunstnik Friedrich Ludwig von Maydelli poolt on kavandatud suurejooneline altar ja kantsel, pingistik, akende keskajapärased raidraamistused ja nikerddekooriga uksed.

Maydelli kavandatud altari ja altariseina valmistas dolomiidist Tallinna kiviraidur Johann Gottfried Exner. Marmorist reljeefi Kolmainsus ning Neitsi Maarja ja Ristija Johannese kujud tegi Peterburi skulptor Paoli Triscorni.

Altarikülgi katvad reljeefid (Püha õhtusöömaaeg, Neitsi Maarja kuulutus, Jeesuse ristimine) modelleeris P. I. Baženov ning need valati pronksi ja kullati Peterburis. Altaripildi “Kristus ristil” maalis Tallinna kunstnik Wilhelm Georg Alexander von Kügelgen aastal 1833.

Tsaar Nikolai I ja Tallinna Mustpeade vennaskonna poolt annetatud kellad (1838 ja 1850)

Kiriku baroksed lühtrid on linnakodanike annetatud

Kroonlühtrite ülesriputamine oli üks viimaseid ülesandeid enne kiriku avamist.

Kiriku uue oreli valmimine

1842. aastaks oli kiriku taastamine jõudnud niikaugele, et üles võidi seada uus Saksamaal, Ludwigsburgis, Eberhard Friedrich Walckeri töökojas valminud orel.

Orel oli olnud kirikus juba 15. sajandil. Enne põlengut paiknes see kesklöövi idaotsas triumfikaare kohal. Nüüd tehti uuendusi. Pikihoone lääneossa ehitati oreliväär. Suur kaarava, mille kaudu õhtupäike varem kirikusse oli paistnud, suleti. Seal leidsid koha oreliviled ja uus efektne orelisein.

Siinjuures tuleb tunnistada, et tegelikult ei olnudki lähikonnas ühtegi orelimeistrit, kes olnuks suuteline valmistama nõutud suurusega oreli. See oli suurim orel, mis Eestimaale kunagi oli ehitatud ja jäi selleks kuni 1914. aastani, mil valmis Tallinna Toomkiriku uuendatud orel.

Praeguse oreli mängupuldil on kirjas ümberehitus-aastana 1914, üles seati see alles 1926. aastal. Valmis ehitada jõuti 76 registrist ainult 37, täielikult puudub 1. manuaali vilestik.

Oreli 1842. aastast pärinev pseudogooti stiilis prospekt paigaldati uuesti peale 1950. aastat, kus prospekti nähaolevad viled on valmistatud kartongist ja kaetud hõbepaberiga.

Kirik pärast 1950. aastat

Tühjalt seisnud Oleviste kiriku hoone anti 1950. aasta septembris kasutada Evangeeliumi Kristlaste–Baptistide Tallinna Oleviste kogudusele.

Kirik oli sõjategevuse tagajärjel tublisti kahjustatud. Katus, aknad, ahjud, elektrisüsteem – kõik vajas parandamist või uuendamist.

Esimesed kiriku korrastustööd algasid kohe pärast kiriku avajumalateenistust 17. septembril 1950. aastal.

Jõuludeks olid kõige hädapärasemad  puhastus- ja parandustööd tehtud, tuul ei pääsenud enam akendest sisse. Töö oli maksma läinud 100 000 rubla ja kogu selle raha olid vabatahtlikult annetanud koguduseliikmed. Kuid suuremad ja kulukamad tööd alles ootasid tegemist.

Oleviste kiriku siseremont 1954

1954. aastal alustati ulatusliku siseremondiga. Suure tööna võeti ette katlamaja ja keskküttesüsteemi väljaehitamine. Seni kasutati kirikusse sooja saamiseks nelja suurt ahju, mis asetsesid saali nurkades. Iga ahi sarnanes ruumika toaga, kuhu kütmise ajal loobiti lugematu arv puuhalge, kuid tulemus oli nigel: vähene soojus, mida hiigelahjud andsid, tõusis kiiresti suure ruumi lae alla ja hajus seal. Kütjaks oli E. Vaim ja teda abistasid koguduse liikmed A. Tuisk ja V. Külm. Kui kirik suure pakasega üsna jahe oli, armastati naljatades öelda, et eks täna kütnud kirikut Tuisk ja Külm.

Inseneride komisjon otsis pingsalt lahendust, kuidas kirikusse sooja saada. Lõpuks jäädi peatuma projekti juurde, mis nägi ette kaevata põranda alla kanalid, kuhu suunatakse kuum õhk, mis siis läbi põrandaavade tõuseb kirikuliste jalge alla. Töö teostamiseks oli kõigepealt välja kanda kõik pingid ning põrand lahti võtta. Käärkambri alla ehitati katlamaja. Küttesüsteemi esimene järk lasti käiku 1958. aastal. Sajandeid kirikut kiusanud külm hakkas taanduma. Täielikult valmis küttesüsteem 1959. aasta jõuludeks ja läks maksma 200 000 rubla.

Ka siit edasi jätkus ehitus- ja remonditöid veel paljudeks aastateks.

Avaleht
Koguduse ajalugu alates 13. sajandist